Kaikamees -- ajalooline aunimi.

Kalev tuleb kaikaga.
Võitlus, 21.12.1931

Nende ridade kirjutaja ülesanne ei ole resoneerida äsja lööksõnaks saanud “kaika” mõiste õigustamisest wõi mitteõigustamisest. Sellest, kas ja kui suure õigustusega paarile nähtawasti piltlikule ütelusele omistatud mingisugune sümboolne tähendus.

Kuid huwitaw on see, et

“kaikamehe” mõiste

ulatab Eesti ajaloos igiwanasse esiaega, ja on eriti teiste rahwaste juures eestlaste tähendusena omanud teatud kindla aupaistegi.

Teatawasti Eesti, hoolimata oma maa wäiksusest, on maailma ajaloos muiste omanud õige suure tähtsuse.

Ta asus Euroopa rahwaste läbikäigu teede südamikus.

Põhja-Euroopa, Skandinaawia kultuurringi kokkupuutumine Lõuna Euroopa, Wahemere jne. kultuuridega suurelt osalt sündis neid weeteid mööda, mis ühendasid Läänemerd Wahe- ja Mustamerega.



Sama lugu oli Lääne ja Ida Euroopa ning Aasiagagi läbikäimisega.

Põhja-Euroopa tähtsamad teed olid sinnapoole Läänemerest Wäina ja Neewa jõgede kaudu

Eesti asus selle kahe tee wahel.

Arusaadaw, et keegi kaupmees wõi sõdur, õieti sõdur-kaupmees ei saanud siin muidu liikleda kui pidi Eestisse puutuma.



Kui 8 sajandil algasid skandinaawia suured wikingisõidud kõigisse maailma kaartesse, kui wandewendlikud kaupmeeste jõugud – warjaagid (warjaag tähendab wandewenda sest sellised sõdur-kaupmehed wandusid wastastikku ühteteist toetada) ulatusid igalepoole maailmajagudesse, Aasiassegi, jah skandinaawlaste sõidud Ameerikassegi on ju ajalooline tõsiasi, siis tõmmati ka eestlased selle suure laiutamisega kaasa.

Üldiselt ei ole weel kuigi küllaldaselt selgitatud eestlaskaupmeeste ja sõdurite osa, kuna näib, et neid sagedasti warjaagidega samadeks peeti. Sest nende meeskondade organisatsioonis oligi wäga palju sarnadust.

Kuid siiski wiipawad mõned asjaolud sellele, et uhkete ja julgete põhjamaa sõdurite seas üld – warjaagi nimetuse kõrwal esineb üks seisus sõjamehi, keda teistest warjaagidest allikad eraldawad.

Nimelt just warjaagide kodupoolsed teated kõnelewad mõndapuhku n. n.

“kylfingite”

rühmadest, kellede kohta jutustused näitawad, et need teotsewad enamasti Ida pool Läänemerd.

Samu kylfingeid tunnewad ka kreeka teated. Need osutawad jälle siia, põhjapoole.

Wene allikad nimetawad ilmselt samu kylfingeid

“kolobjaagideks”

Wene seadusandluses Jaroslawi ajal leiame neid kolobjaage esinewat teatud kindlas eesõigustatud seisundis.



Teatawasti nimelt hilisemal ajal, kui skandinaawlaste ja soome-eesti tõugu rahwaste koostööna tekkis Wene riik, teenisid Wene würstide juures (samuti kui Bütsantsiski) “druzhiinades” kõrgemate sõduritena warjaagid – ja kolobjaagid.

Need esinesidki eesõigustatud seisusena, neilt ei nõutud ristiusu wastuwõtmist, kohut mõisteti neile nende wanade seaduste järele jne.

Kui arwestada, et eesti ja soomesugu rahwaste ümber ristiusk wõimule pääsis aastatel 1000–1050, ja ainult eestlased ja soomlased sellele wastupanid, siis on õige tõenäone nende druzhiinade rahwuslikku koosseisu otsida just nende rahwaste juures.

Eriti – kuna ju nagu märgitud maailma kaarte seisukohast nad päritolult paigutatakse wanades teadetes Läänemere idakaldale.

Kuid weel enam. Kylfingi ja kolobjaagi nimetus on õige täpsalt säilinud hiljemgi just ka geograafilise nimena.

Wenelased nimetawad Tallinnat oma kroonikais – Автопись’ides –

Kolõwaniks,

Tallinnamaad – Kolõwanskaja semljaks jne.



Näib, et ka teised allikad on sama nime tarwitanud. Araablase Idrisi maailma maadeteaduses esineb nähtawasti Kolõwani nimeline linn (“wäike linn, õigemini suur kindlus”) aastal 1154 (sel aastal sai walmis see teos, mis koostadi Sitsiilia saarel, kuningas Roges II ülesandel).

Ajaloolased on kylfingi, kolobjaagi ja kolõwani nimetusi sarnastanud. Ja on küsimust puudutanud, kas see ei ole sama sõna mis “Kalew”. “Kalewipoeg” oli siis ka üks “kylfinguid”.

Keeleteadlased on aga weel peale selle püüdnud selgitada selle nimetuse

tähenduslist

külge.

Ja selgub – et sõna kylf on sama mis hiljem ingliskeelne golf.

Kes ei tunneks golfimängu, kepiga palli taga ajamist? See mängu nimi on tulnud kepi, kaika nimest, millega palli lüüakse.

Kylf, golf (wõrdl. wene коль) on algupäraselt nähtawasti tähendanud mingisugust nuia,

kaigast,

wemmalt, kärpi, mida relwaks tarwitadi.



Peab nimelt märkima, et sellised nuiataolised löökriistad, rüütlite- ja ratsawäes kõige hilisema ajanigi kasutusel olnud, morgensternid jne, olid wäga tähtsad, ja ületasid tubli mehe käes mõõga, kuna nuiahoobi pareerimine näit. kilbiga oli palju raskem, kui mõõgahoobi wastu wõtmine.

Saarlased, kurelased on tarwitanud sarnast nuia, kuigi neil ei puudunud wäga toredad mõõgad, just eriti spetsiaalrelwana, ka wiskeriistana. Ja on näha, et Läti Hinreku ajal neid wiskenuiasid wõi wiskekaikaid (ladinakeelne oskussõna on tõlgitaw “kepi” wõi “kaikana”) lahingus õige ohtrasti sadas.

Kõige tähelepanuwäärsem on aga asjaolu, et ka eesti oma allikad teawad ühte ja teist kõneleda

“nuiameestest”.

Omal ajal nimelt on üleskirjutatud jutt, millest mitu wariatsiooni ilmus “Olewikus”, kus nende nuiameeste hulgas mainitakse ka “Rahurikkujat”, “Siniussi” ja “Truuwaari” kes läinud wõõralemaale, ja saanud seal suure au sisse.



Mõned riskisid isegi küsimust ülestõsta, et kas see polegi mitte algupärane Nestori kroonika teade warjaagidest Ruurikust, Sineusest ja Truuworist, kes asutanud Wene riigi.

Kuigi selge on, et sellest küljest on siin lihtsalt Nestori teadet eestlased omamoodi ümberteinud, näib “nuiameeste” motiiw ise wanem olewat.

Rahwas on tunnud päriwusest nuiameestest, kellede hulgast siis hiljem ka otsiti wene würste, kui kuulda saadi, et need wõõrsilt tulnud ja kui selgus, et nende nimed annawad natuke eestikeelsemat kui wene kõla.

Kuid algupäraselt ja nähtawasti suureltosalt ajaloolisi nähteid kajastawad jutustised nuiameestest ise on küll wist siin wõrsunud.

Jutustatakse, et “nuiamehed” olnud niisugused kanged mehed, kes hulgakaupa waenlast maha löönud. Ja kui nuiad “otsa lõppenud”, löönud mehed paljaste rusikatega edasi. Mõned teated mainiwad sealjuures koduusside ja madude kultust. Teatawasti see kultus on iseloomulik wikingi ajale.

Nuia wiskeriistana tuntakse ka Wanapagana ja Hansu loos.

Ei ole midagi erilist, et sarnane riistapuu wõi relwa nimetus kui nui wõi kaigas wõis saada laiendatud ka koguni geograafiliseks nimetuseks.

Näiteks wana maakonna “Waigele” nimetus oletatakse sõltuwat “waia” nimetusega, nagu “Oandi” jälle “odaga” jne.

Ülaltoodud ridade ülesanne oli waid tähelepanu juhtida asjaolule, et meie ajakirjanduses tarwitatud lööksõna “kaikamees”, on riiwanud ühte huwitawamat probleemi meie rahwa ajaloos.

*

“Kaikameest” on mõned ringkonnad tarwitanud põlgawalt. Meie teame inglise ajaloost, et kaks suuremat wastasilmawaadet said üksteiselt sõimunimed, aga tõstsid need enestele au sisse ja wõtsid ametlikult tarwidusele.

Eesti ajaloos näeme, et wana aunimi, on taas üleskerkinud.

Kalew on tagasitulnud sortside küüsist ja kõigepealt on sotsid need, kes tas äratunnewad omale kardetawa nuiamehe.

Ma ei tahaks politiseerida. Kuid ajalooliselt on huwitaw edaspidi jälgida selle nimetuse uut käiku.

Ajalugu olewat ju otsekui ratas, mis käib ringi.