Äike
05-14-2010, 07:46 PM
Financial Times: Eesti pakub julgustust euro tuleviku suhtes (http://www.e24.ee/?id=262762)
Balti mere kaldalt, nõukogude okupatsiooni ja stalinliku rõhumise taustalt vaadatuna tunduvad eurotsooni hiljutised rappumised kindlasti üsna tühistena.
Ajalooline kontekst pole aga veel kõik: Eesti vankumatu soov tuleval aastal euroga liituda, mille peale ka Brüssel sel nädalal nõusolevalt noogutas, annab uut värvi ka euro enda tulevikule.
Majanduspoliitilises mõttes kujutab Eesti endast Kreeka täielikku vastandit. Ta on täiuslik eeskuju sellest, kuidas riigieelarvet korraldada tuleb. Eesti riigivõlg, 7,2 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, on väikseim kogu Euroopa liidus. Eelarvega oldi enne kriisi lausa plussis, nüüdki on puudujääk Maastrichti 3-protsendi lävest madalamal hoitud. Tänavu peaks defitsiit tulema 2,2 protsenti SKTst.
Riigisektori mõistlikkus ei hoidnud küll buumiaegadel ära erasektori priiskamist. Euro sihiks silme ees, lubati kõik soovijad sisse püsikursiga. Seetõttu paisus erasektor üle ning inflatsioon jõudis 2008. aastal 10 protsendini – raksatades mullu kõvasti vastu maad tagasi, nagu see varem või hiljem pidigi juhtuma. Et aga europüüdlustega rööbastel püsida, lubas valitsus eelarvel vaid väga vastumeelselt veidi miinusesse minna. Tulemuseks ei olnud püksirihma pingutamine, vaid amputeerimine: Eesti majandustoodang langes aastatel 2007-2009 enam kui 17 protsenti.
Umbes samas proportsioonis SKTst peaks Kreeka nüüd kokku hoidma, et oma riigieelarve tasakaalu saada. Eesti vaprus ja kõva tahe on kujukaks näiteks hinnast, mis eurotsooni standardite täitmiseks tegelikkuses maksta tuleb. Tõestades ühtlasi, et kui poliitilist tahet jätkub, tullakse sellega toime küll.
Omaette küsimus on, milleks see kõik? Eesti meelest on teised variandid aga kindlasti hullemad. Arusaadavalt soovivad nad poliitiliselt end Euroopa tuumikusse kinnistada. Kuid ka majanduslikus mõttes on plusspunktid olemas. Devalveerimine lööks majandusele kõvasti kaika kodaraisse: eurodes võetud erasektori laenude tagasimaksmine läheks veelgi vaevalisemaks; vahetuskursside kõikumised rõhuksid kaubandusele kui maksud; ning efektiivsete riigiasutuste ülesehitamiseks jääks edaspidi stiimuleid vähemaks.
Kui lõplik otsus langetatud, ei või Eesti pääsu eurotsooni mingil juhul tõkestada. Euroopa Keskpank ei tohiks mingil juhul muretseda selle pärast, et inflatsioon ülejäänud tsoonist kõrgemale kerkib: see on täiesti loomulik, kui vaesem riik rikkamate naabritega ühte paati astub. Eurotsooni jaoks on ülimalt oluline saata kõikidele liikmetele tugev signaal, et mõistlik poliitika on jätkuvalt au sees. Kõige ustavamalt reegleid järginud riigi ukse taha jätmine vaevalt seda eesmärki teeniks.
Balti mere kaldalt, nõukogude okupatsiooni ja stalinliku rõhumise taustalt vaadatuna tunduvad eurotsooni hiljutised rappumised kindlasti üsna tühistena.
Ajalooline kontekst pole aga veel kõik: Eesti vankumatu soov tuleval aastal euroga liituda, mille peale ka Brüssel sel nädalal nõusolevalt noogutas, annab uut värvi ka euro enda tulevikule.
Majanduspoliitilises mõttes kujutab Eesti endast Kreeka täielikku vastandit. Ta on täiuslik eeskuju sellest, kuidas riigieelarvet korraldada tuleb. Eesti riigivõlg, 7,2 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, on väikseim kogu Euroopa liidus. Eelarvega oldi enne kriisi lausa plussis, nüüdki on puudujääk Maastrichti 3-protsendi lävest madalamal hoitud. Tänavu peaks defitsiit tulema 2,2 protsenti SKTst.
Riigisektori mõistlikkus ei hoidnud küll buumiaegadel ära erasektori priiskamist. Euro sihiks silme ees, lubati kõik soovijad sisse püsikursiga. Seetõttu paisus erasektor üle ning inflatsioon jõudis 2008. aastal 10 protsendini – raksatades mullu kõvasti vastu maad tagasi, nagu see varem või hiljem pidigi juhtuma. Et aga europüüdlustega rööbastel püsida, lubas valitsus eelarvel vaid väga vastumeelselt veidi miinusesse minna. Tulemuseks ei olnud püksirihma pingutamine, vaid amputeerimine: Eesti majandustoodang langes aastatel 2007-2009 enam kui 17 protsenti.
Umbes samas proportsioonis SKTst peaks Kreeka nüüd kokku hoidma, et oma riigieelarve tasakaalu saada. Eesti vaprus ja kõva tahe on kujukaks näiteks hinnast, mis eurotsooni standardite täitmiseks tegelikkuses maksta tuleb. Tõestades ühtlasi, et kui poliitilist tahet jätkub, tullakse sellega toime küll.
Omaette küsimus on, milleks see kõik? Eesti meelest on teised variandid aga kindlasti hullemad. Arusaadavalt soovivad nad poliitiliselt end Euroopa tuumikusse kinnistada. Kuid ka majanduslikus mõttes on plusspunktid olemas. Devalveerimine lööks majandusele kõvasti kaika kodaraisse: eurodes võetud erasektori laenude tagasimaksmine läheks veelgi vaevalisemaks; vahetuskursside kõikumised rõhuksid kaubandusele kui maksud; ning efektiivsete riigiasutuste ülesehitamiseks jääks edaspidi stiimuleid vähemaks.
Kui lõplik otsus langetatud, ei või Eesti pääsu eurotsooni mingil juhul tõkestada. Euroopa Keskpank ei tohiks mingil juhul muretseda selle pärast, et inflatsioon ülejäänud tsoonist kõrgemale kerkib: see on täiesti loomulik, kui vaesem riik rikkamate naabritega ühte paati astub. Eurotsooni jaoks on ülimalt oluline saata kõikidele liikmetele tugev signaal, et mõistlik poliitika on jätkuvalt au sees. Kõige ustavamalt reegleid järginud riigi ukse taha jätmine vaevalt seda eesmärki teeniks.